Minul endal oli au paar päeva enne olla katsejäneseks: minu peal sai meelde tuletatud protseduuri üksikasjad ja kogutud tähelepanekuid ning nippe päris tööks. Pean ütlema, et see tunne, mis kaasneb kipsikihtide näole lisandumisega, on üsna abitu. Oled pime, kõnetu, miimikat ei saa ka kasutada... Ainuke, millega suhelda, on hääl (pigem mõmin) ja käed. Pead täielikult oma partnerit (maski tegijat) usaldama.
Arvan, et see on hindamatu kogemus.
Mitte lihtsalt lõbus ajaviide, pigem kunstiteraapia.
Katsejänes |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar